Hea kõneleja,
sõna „elamus“ võib tekitada kahtlusi ja kõhklusi: mis see elamus õieti on, kuidas teda ära tunda? Üks võimalus elamust ära tunda on teha vahet elusolemisel ja elamisel. Elusolemine on olemasoleva lihtne vastuvõtt. Seevastu elamine algab lihtsast soovist midagi muuta, midagi saavutada, olemasolevat pisut painutada.
Nii hakkabki inimene tegema oma elust midagi elusolemisest enamat. Ta hakkab punuma lugu ja lugu omakorda teda. Inimest iseloomustabki see, et tal on sageli olemas omaenda lugu, kordumatu ja äratuntav ühekorraga.
Looming ongi loolisuse väljendamine. Võib öelda, et kunstnik tahab oma töödega rääkida oma lugu – kirjeldada, kuidas ta maailma näeb, kuidas maailma kulg haakub tema looga. Luues muudab inimene ühtlasi ise omaenda lugu.
Igal elulool on pöörde- või sõlmpunktid. Ohtlikud kurvid, mis juhivad uude kohta. Hetked, milles lahvatab mingi äratundmine. Teosed, mis annavad kätte mõistmise. Kuuldud muusika või kõne, nähtud pildid või taevas, kummaline reis, ootamatu olukord või kohtumine. Mälestused või üleelamised, mis ei lase kunagi enam lahti ja mis võivad avalduda hilisemates otsustes ja valikutes. Inimese lugu on täis tähenduslikke jälgi. Neid sügavaid jälgi võibki nimetada elamusteks.
Elamusaasta on kutsutud ellu selleks, et inimesed võiksid oma elamusi jagada. Elamused on alati õpetlikud, ilma et neis peaks otseselt sisalduma õpetus, manitsus, hoiatus. Piisab lihtsast loo jagamisest, piisab, kui panna inimesi jälgima – jälgima sügavaid jälgi jutustaja elus; mõtlema, kuidas need jäljed tekkisid, kuidas võimalikuks said. Jälgede jälgimine aga ei eelda kindlasti nende järgimist. Elamusaasta eesmärk pole mitte niivõrd õigete teeotste kättejuhatamine, vaid silmapiiri nihutamine – teekond silmapiirini jäägu igaühe isiklikuks vabaduseks.