Triinu Aron

Endast

Pean ennast korraldajaks, viimased kümme aastat teen seda kultuurivallas, juhtides kaasaegse tantsu organisatsiooni Sõltumatu Tantsu Ühendus ning püüdes katsetamise kaudu leida sobivat tegevusvormi ja süsteemi uue põlvkonna kunstnikele ühes Tallinna majas, mida tuntakse Okasroosikese Lossi nime all. Olen õppinud majandust ja töötanud varasemalt ka rahvusvaheliste äriettevõtete turundusvaldkonnas. See kogemus juhtiski mind välja mu praeguste tegevusteni. Sestsaadik võtan ette vaid neid asju, mille tähendusse ning mõjusse ise usun.

Elamusaastast

Elamusaasta projektiga liitusin soovist, et mu lapsed ja nende sõbrad kohtaksid oma elus inimesi ja puutuksid kokku mõtetega, mis ei pruugi nendeni jõuda formaalse hariduse kaudu. Enda kooliajast on minu mälus siiani kaks kohtumist väljaspool kooliprogrammi. Esimene neist toimus minu esimese või teise kooliaasta suvel, kui töö- ja puhkelaagri külaliseks oli Teise Maailmasõja veteran, kelle jutust mäletan tema detailset kirjeldust metsavennast, kel peanahk kukla tagant noaga lahti lõigati, mistõttu jäi nahk kolba ette rippuma. Teine kohtumine toimus muusikakooli õpingute raames, kus meid külastas pianist, kes jagas kontserdi kõrval muljeid oma India reisist. Mu mällu jäi mõistetamatu, kuid mõjuv teadmine, et kui külaline kiidab Indias kohalikule tema asju või ka tema naist, siis on nende kultuuris auküsimuseks kinkida kiitust pälvinud asi külalisele. Ja nii pidavatki nad lausa naisi kinkima. Võta nüüd näpust, kuidas mõjutasid need lood minu tänast elamist ja ellusuhtumist, kuid mälestustena lisavad nad siiani vürtsi minu varasele kooliajale ja kinnitavad arusaama maailma mitmekesisusest. Elamusaasta projekti juurde olengi jäänud peamiselt sel põhjusel, et inimesed, kellega koos seda korraldame, inspireerivad mind.