“Kuidas ma sain selleks, kes ma olen”, Jan Kaus, Rein Pakk, Tiia Toomet, Triin Soomets, Eva Klemets, Eesti Päevaleht, 14.05.2013
Eesti Päevaleht avaldab põimiku lugusid, mida kultuuritegelased on Elamusaasta jooksul rääkinud.
Kuidas ma Rein Rauale eksamit tegin
Jan Kaus
kirjanik
Mu elu üks suuremaid elamusi on seotud ajaga, mil õppisin Eesti humanitaarinstituudis (EHI), kuhu läksin enesekindla noore inimesena, kes arvas, et ta on päris tark, ja kes mõistis õpingute käigus, et mida rohkem sa avastad, seda kaugemale nihkub silmapiir. Janu teadmiste järele on ainus janu, mida ei saa kustutada.
Hakkasin sellest aeglaselt aru saama pärast seda, kui otsustasin minna maailmakirjanduse eksamile, mida võttis vastu Rein Raud. Selle eksami kohta liikusid koolis kummalised lood. Üldiselt peeti seda tudengite seas lootusetuks ettevõtmiseks. EHI käilakuju Raud ei käsitlenud oma entsüklopeedilises tarkuses ainult õhtumaade kirjandust, vaid ka jaapani, hiina, pärsia, india ja araabia kirjandust. Otsustasin siiski eksamile minna. Õppisin eksamiks kolm kuud, jättes hooletusse ülejäänud ained. Lugesin ja kordasin iga päev vähemalt kolm-neli tundi. Eksam toimus 17. juunil 1995, kellaaega ei mäleta. Pärast seda kadus Rein Raud mitmeks kuuks, nii et ma käisin terve suve ärevalt ringi. Sügisel kolis EHI Sakala tänavalt Salme keskusse ning kui ma uksest sisse astusin, nägin kõigepealt tunniplaani uurivat Rein Rauda, kes mind nähes heitis justkui pilvepiirilt üle õla: „Ah, Kaus, jah, te saite cum laude.” Tuikusin otse uksest välja tänavale. Mulle tuli vastu üks kooliõde oma peigmehega, ma pasundasin talle uudise ja tuikusin edasi. Peigmees oli pärast tüdrukult küsinud, et kas tüüp oli laksu all. Ei, vastanud tüdruk. Muide, ma suudan siiamaani kas või une pealt öelda, mis aastal kirjutas Yoshida Kenkō oma „Igavuse võrsed” või kuidas Li Bo Jangtse jõel suri.
Saan nüüd aru, et maailmakirjanduse eksamile minek oli seotud intuitiivse sooviga saada jagu mind pidevalt kummitavast ebakindlusest ja ajuti haiglasest enesekriitikast. Eksami tegemise hetkeks olin ma juba EHI-s piisavalt kaua õppinud, et mõista oma teadmiste tagasihoidlikkust, olin enam-vähem veendunud, et sellise kaliibriga eksamilt pole võimalik saada positiivset tulemust. Aga siis otsustasin, et just nimelt sellise veendumuse tõttu tulebki proovida. Võib-olla hakkasin tänu maailmakirjanduse eksamile uskuma pigem töökusse kui andesse – maailma mõistmist ja tundmaõppimist saab igavesti arendada. Samuti kinnitas see kogemus, et liigne enesekriitika on sama probleemne kui liigne enesekindlus. Nende kahe otspunkti vahel tuleb leida tasakaal.
Kuidas ma kukerpalli kartnud olen
Rein Pakk
lavastaja ja näitleja
Ma kardan tirelit teha. Tirelit ette või tirelit taha – vahet pole. Kardan kohe paaniliselt, võibolla kõige rohkem kõigist maailma asjadest üldse.
Aga kooli kehalise kasvatuse tunnis tuli tirelit teha. Minu jaoks oli see õudusunenägu. Kükitasin mati servas, nutsin, terve klass seisis rivis, vaatas ja ootas. Ilma kavatsuseta midagi sooritada tegin abituid katseid võtta sisse lähteasend. „Pane pea alla!” karjus suur tugev meesõpetaja. Ta proovis mind kuidagi lükata ja pressida, aga kuna ka mina olin oma vanuse kohta suur ja tugev, siis punnisin jõu ja hirmuga vastu. Lõpuks nügis ta mu suure hädaga kuidagi üle turja selili. Ma ei suutnud õhtuni rahuneda. See tsirkus kordus aastast aastasse.
Kummaline, sest ega tireli tegemiseks ei ole vaja jõudu, see on ju füüsiliselt küllaltki lihtne trikk. Olin näinud igasuguses kaalus, eas ja füüsiliste võimetega poisse ja tüdrukuid seda korduvalt mängleva kergusega tegemas. Ei, see oli mul puhas hirm. Kohe nagu surmahirm.
Ega ma ei teadnud, kust see hirm tuleb, et miks ma nii õudselt kardan. Muidu mul mingeid erilisi foobiaid ei olnud. Ainult kõrgust kartsin, aga seda kaugeltki mitte nii hirmsasti nagu tirelit. Mõtlesin, et ehk on mul lihtsalt paaniline hirm kontrolli kaotamise ees, sest mingiks hetkeks tuleb ju lasta ennast lihtsalt veerema ja sel hetkel ei ole sa ei püsti ega pikali, ei käte ega jalgade peal, kogu maailm sinu ümber teeb korraks pöörde, mida sa ei kontrolli.
Umbes nii seletasin seda hirmu põhjust endale, aga tirelit teha ikka ei suutnud. See seletus sündis muide kogemusest rööbaspuudel, kus ma enam-vähem suutsin teha midagi veidigi tirelisarnast, sest seal ei kao toetuspunkt hetkekski päriselt, õlad jäävad veeredes rööbaspuudele toetuma. Aga õudne oli ikka, lihtsalt hästi natuke vähem õudne.
Kasvades, vanemaks saades see hirm ei kahanenud. Ma õppisin julgema igasugu asju. Näiteks suitsu alla tõmbama ja korraga liiga mitmeid liköörikomme sööma. Üsna varsti õppisin julgema proovida ka alkoholi, mille ümber polnud üldse kommi.
Õppisin julgema tüdrukutel käest kinni hoida ja üsna varsti – tegelikult mitte liiga varsti! – kinni hoidma ka mitte ainult käest. Aga tirelit ei õppinud teha julgema. Paaniline hirm püsis endise kindlusega.
Lavakunstikooli oli muidugi rõõm sisse saada, aga seal olid akrobaatikatunnid. Kohe esimestes tundides avanesid mu kapiuksed ja sealt väljus paindumatult tirelivõimetu luukere. See oli kindlasti üks põhjus, miks see kool pooleli jäi.
Siis tuli minna sõjaväkke. See tähendas minu jaoks kindlat tirelit ehk surma. Kunagi, Nõukogude ajal oli selline purjus peaga ujumise eest hoiatav sotsiaalkampaania, mille loosung ütles: „Alkohol + ujumine = surm.” Minu peas oli sarnane võrrand, õigemini kaks lihtsat võrrandit: mina + sõjavägi = tirel ja tirel = surm.
Aga kummalisel kombel ei pidanudki ma sõjaväes tirelit tegema. Igasugu vastikuid asju pidi tegema, aga tirelit mitte. Ja ma ei surnudki, tulin hoopis kahe aasta pärast suvel koju.
Ja siis, selsamal suvel jutustas mulle ema, kuidas ma olin sündinud.
Ma olin olnud lootusetult vales asendis, jalad ees, üks üleval ja teine all, umbes nagu kankaanitantsijal. Arstid seisid, olid valmis keisrilõikeks ja ootasid. Ootasid, sest mina olin tegutsenud, püüdnud poosi vahetada.
Lõpuks olingi pööranud ennast ise normaalsesse sündimisasendisse ja sündinud loomulikult ära.
Ema kirjelduse järgi sain aru, et pööre, mille ma tema kõhus tegin, oli põhimõtteliselt tirel! Ja siis mõtlesin, et äkki ma sellepärast kardangi tirelit teha, et minu jaoks pole see niisama väike võimlemisharjutus, vaid väga tõsine asi, elu ja surma küsimus? Et tireleid juba niisama ei tehta? Tuleb välja, et mõni elamus, mis mõjutab oluliselt sinu elu, võib olla saadud juba enne ilmavalguse nägemist. Aga selleks, et sellest aimu saada, on vaja ema. Ja emaga on vaja rääkida.
Kuidas ma jalgade all tähti nägin
Tiia Toomet
kirjanik
Augusti lõpus 1965. aastal rändasime paari klassiõega autostopiga mööda Eestit. Olime just ülikooli sisse saanud, see oli me viimane vaba nädal. Meil polnud kindlat eesmärki, läksime, kuhu autod sõitsid. Ostsime taludest piima, küpsetasime lõkketuhas kartuleid, ööbisime, kus juhtus.
Ühel õhtul enne rõugu alla magama pugemist heitsin selili kõrrepõllule ja vaatasin taevasse. Ma polnud eales näinud nii palju tähti. Nad sirasid ja vilkusid silme ees, kumasid uduna kauguses, jätkusid pimedas lõpmatuses, kuhu mu pilk ei küündinud. Korraga pöördus taevas ümber, tähed olid äkki sügavikus mu all ja mina näoli ülal nende kohal. Tundsin hetkeks paanilist kukkumishirmu, püüdsin haarata kätega ükskõik millest, kuid pihku jäid üksnes kõrrekontsud. Samal hetkel taipasin, et ilmaruumis polegi alumist ja ülemist. Minagi olin osake ilmaruumist, järelikult mul polnudki kuhugi kukkuda. Siiski tuli hea turvaline tunne, kui püsti tõustes taevas jälle pea kohal oli.
Kuidas puuleht mul järel käis
Triin Soomets
luuletaja
Märtsikuu Gotlandil. Leht. See oli üksnes kuivanud puuleht, mis sundis mind järsult ümber pöörama, nagu oleks keegi astunud otse mu selja taha. Liiga lähedale. Kuid see oli kuivanud puuleht, mis oli maas teel minust umbes poolteise meetri kaugusel. Liikumatult, aga imeliku moega. Ta tõmbas tähelepanu. Mis asja, mõtlesin, täiesti imelik. Ja kõndisin mööda merekallast edasi. Päike oli päris kõrgel, aga ei soojendanud eriti.
Jälle see tunne, et keegi kõnnib selja taga ja astub siis häirivalt lähedale. Jäin jälle seisma ja pöörasin pahaselt ringi. Leht oli oma kohal. Poolteise meetri kaugusel, täpselt selja taga. Mis, sa käid minuga kaasas või? küsisin kurjalt. Leht ei öelnud midagi, ainult vaatas. Vaatasin lehega tõtt. Korraga näis, et see leht vaatab mind igalt poolt. Säravast taevast. Veel raagus puudest. Mullast ja kividest ühel pool ning liivast teisel pool teed. Tuulest. Merest. Isegi minu enda peast. Vahet polnud, kõik oli üks ja samal ajal keegi vaatas midagi. Ja keegi vaatas kellelegi vastu.
Kõndisin aeglaselt edasi ja kuulsin, kuidas leht sahises mu järel. Aeg-ajalt vaatasin üle õla. Leht järgnes kindla vahemaa tagant. Kiirendasin sammu. Leht libises kiiremini. Siis ütles midagi minus üles või andis alla ja ma unustasin selle lehe. Unustasin ära. Seda oli liiga palju.
Aga ta ikka vaatab, see miski. Ta ei tule enam häirivalt lähedale, aga ta on kogu aeg kusagil juures. Ta pole hea ega halb, ta lihtsalt on, on kindlalt ja annab kindlust. Vahel arvan, et see on olemine ise, mis on teinud end tajutavamaks. Ma ei ole ehk ise enam lahtine leht. Olen osa millestki palju suuremast, nagu kõik. Iga pilvekiud, iga taim, iga vastutulija. Iga koristaja oma mopiga. Iga mõte. Iga hetk. Viimsel kui kübemel on tähendus. See tähendus on olemises. Olemine on nii rikas, et iga selle osake on tulvil ääretut õnne. Pane ainult tähele.
Kuidas ma päikest ootasin ehk „Listen, woman!”
Eva Klemets
näitleja ja lavastaja
Kui mõtlen oma reisidele, tulevad silme ette erinevad kohad, paigad, pildid… Ja kui üks pilt pidama jääb, tekivad sinna sisse inimesed, lood, juhtumised. Minu jaoks teevadki paiga, koha oluliseks või eluliseks inimesed, kellega kokku puutun. See inimene võib olla ka Eva, kes näiteks üksi mägedes turnides kiviga pähe saab või liblika järel laukasse satub. Kuid eelkõige teised inimesed, kes pildi elusaks muudavad.
Üks lugu, mis juhtus kusagil kaugel, mitte ammu. Elasin mõnda aega ookeani ääres ja käisin igal hommikul rannas päikest vastu võtmas. Iga hommikuga hakkas sinna randa samal ajal siginema järjest rohkem kohalikke inimesi, kes tahtsid kutsuda sind kas juba enda juurde lõunat sööma (igaks juhuks ikka, et sa kindlasti nende juurde tuleksid), midagi sulle müüa, sind niisama vaadata…
Üks mitte just agressiivne, kuid igal juhul väga aktiivne meesterahvas oli kohal igal hommikul ja alustas oma juttu alati sissejuhatusega „Listen, woman!”.
Vara hommikul, enne päikest kohtusin ma häälega: „Listen, woman!” Seejärel küsis ta muidugi, kas ma tahan lõunatada tema sõprade juures, osta tema ema tehtud mandliküpsiseid, minna tema juhatamisel mägedesse… Ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi. Minu vastus igale küsimusele oli lakooniline „Ei, aitäh”, „Ei, aitäh”, „Ei, aitäh”. Ja ühel hommikul esitas see mees neidsamu küsimusi, aga ta esitas neid kuidagi teistmoodi… Ta küsis nii:
„Listen, woman! Kas sa oled näinud, kuidas päike tõuseb merest ja loojub maasse?” Selle peale ei saanud ma enam vastata: „Ei, aitäh.”
Siis küsis ta: „Listen, woman! Oled sa maitsenud kaheksajalga, kelle jalad on sama saledad kui sinul?”
Sellele oleks isegi saanud vastata „Ei, aitäh”, sest äkki ta tahab öelda, et tema sõbral on täna lõunasöögiks just nii suur kaheksajalg?
Siis küsis ta: „Listen, woman! Oled sa kuulanud, kuidas teokarp kohiseb sinu kõrvas, nagu sosistab mees? Listen, woman! Oled sa näinud, kuidas rannaliivalt kaovad jäljed, nii et sul pole enam tagasiteed?”
See mees hakkas ühel hetkel lihtsalt luuletama. Ta luuletas seal rannal. Hommikul enne päikesetõusu. Ja mina kuulasin.
**********************************************************************************
ELAMUSAASTA
Kultuurikoja juurest alguse saanud töörühm (sh Kärt Tomingas, Jan Kaus, Märt-Matis Lill, Triinu Aron, Karin Reinberg ja Peeter Raudsepp) on sel õppeaastal Eesti koolides korraldanud Elamusaastat.
Elamusaasta raames käivad eri loomevaldkondade esindajad kooliõpilastele rääkimas oma elu märgilistest sündmustest, elamustest ja eluraskustest, mis on juhtinud nad elus oluliste valikuteni ja selleni, et neist on saanud inimesed, kelle loomingut hinnatakse.
Seni on käidud ühtekokku 50 koolis – suurtes ja väikestes, linnas ja maal, põhikooli- ja gümnaasiumiklassides – ja kohtutud 1500 õpilasega. Tavaliselt sõidab ühte kooli kaks inimest (näiteks eile käisid Anu Lamp ja Jan Kaus Albu koolis). Kohtutakse ühe-kahe klassiga: eesmärk on säilitada intiimne õhkkond, et tegu poleks loenguga, vaid vestlusega külaliste ja õpilaste vahel.
Koolides on seni käinud ühtekokku 60–70 Eesti lavastajat, kirjanikku, luuletajat, tantsijat, muusikut, loomeettevõtjat, fotograafi, moekunstnikku, klouni, arhitekti ja muude loomevaldkondade esindajat.
Elamusaasta jätkub ka järgmisel õppeaastal.