Kloun ja lastekirjanik jagasid Laiuse koolis oma elamusi
15.03.2014
Laiuse põhikoolis tähistati emakeelepäeva juba 11. märtsil. Rõõmu ja põnevaid seiklusi oma elust pajatasid elamusaasta külalised Haide Männamäe ehk kloun Piip ja lastekirjanik Eva Koff.
Külalised kohtusid nende endi sõnul esimest korda just sel hommikul, kui nad Tallinnast Laiuse poole teele asusid. Nad jutustasid oma lugemis- ja muudest elamustest. Muljeid oli neil jagada palju – Harry Potteri raamatutest Siberi-reisini.
Eva Koff tõdes, et lapsepõlves saadud elamused on kõige eredamad ja ainulaadsemad, sest laps kogeb ju kõike esimest korda. Kuid see tunne ei tohiks kaduda ka täiskasvanuna.
Laiuse põhikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Helge Maripuu kinnitas, et head ja õiged asjad sünnivad ainult õhinaga tehes. Just selle õhinaga korraldas õpetaja emakeelepäeva, oli õigel ajal õiges kohas ning leidis esinema kõige õigemad inimesed.
“Mina olen kloun Piip ja minu mees Toomas Tross on kloun Tuut,” rääkis Haide. “Kui meie laste käest koolis küsitakse, millega nende vanemad tegelevad, siis saab päris palju nalja, kui saadakse teada, et ema ja isa on klounid,” naeris Haide.
Eva Koff on aga klouni vastand, ta õpetab gümnasistidele prantsuse keelt. Lisaks pedagoogitööle tegeleb ta kirjutamisega. Juba 13 aastat on ta kirjutanud tekste teatrile, telele ja raadiole.
Siiski on midagi, mis klouni ja kirjanikku ühendab – need on lapsed. Haidel on kolm ja Eval neli last. “Suurim elamus on lapsed ja emaks saamine. Kunagi ei tea, mis ees ootab,” olid külalised ühel nõul. Eva rääkis, et tema jaoks on uus elamus 16-aastase tütrega sõbra tasandil suhtlemine. “Ta on tore noor inimene, kes on minu sõber. Me käime koos väljas nagu parimad sõbrannad,” ütles Eva.
Emakeelepäeva meeleolus meenus Haidele lugu, kuidas ta oma kuueaastasele tütrele Harry Potteri raamatuid ette luges. “Teadsin, et see on geniaalne ja võimas sari, aga ma polnud seda kunagi ise lugenud,” rääkis ta. Kuid väike tütar soovis nii väga võlurpoisi seiklustele kaasa elada. Algsest hirmust, et laps on raamatu jaoks liiga noor, kujunes suur lugemise maraton. “Lugesime kõik seitse osa läbi,” teatas Piip rõõmsalt. “See oli elamus – minu ja tütre ühine aeg,” väljendas Haide oma rahulolu. Pärast vaadati koos ka kõik Potteri filmid ära, kuid need valmistasid Haide sõnul pettumuse, sest elamus raamatust oli tuhat korda võimsam.
Eva tunnistas, et tema on oma peres ainus, kes pole veel Potterit lugenud.
Rabamatk ja Siber
Sel aastal Piip ja Tuut oma teatris jõulupidu ei pidanud. Teatriseltskonnaga mindi hoopiski rabamatkale. “Käisime Kakerdaja rabas ning liikusime seal nii, nagu raba nimi vihjab,” jutustas Haide. Ta kinnitas, et raba on midagi imetabast ja uskumatut. Matkalistel tekkis vägisi tunne, et inimene rikub selle ilu ära. Raba oli kaetud värske koheva lumevaibaga, jändrikel puudel puhvis lumemütsid peas. Võis lausa hinge kinni hoides imetleda, kuidas lumehelbed okstest kinni hoiavad. Kõige suurema elamuse jättis Haidele rabamees ja tema koer. “Ta võtab koera ja läheb ühemehetelgiga ööseks rappa. Riputab telgi nagu kiige üles ja kõlgub seal maa ja taeva vahel, koer kiige all,” jutustas kloun ilmekaid nägusid tehes ennastunustavalt. “ Vahel viskab mees aga telgi samblale ja magab lageda taeva all, siis saab koer talle kaissu tulla.”
Kargeid elamusi jagus ka kirjanikul. Nimelt reisis Eva rongiga Siberisse. Tuttavad imestavad siiani, miks ta lennukiga ei läinud. Kuus ööpäeva rongisõitu oli aga elamus, millest Koff ei loobuks mingi hinna eest. “Ma nautisin sõitu ja aknast välja vaatamist, nii jõudsin ka oma mõtteis Siberisse,” rääkis kirjanik.
Seejärel on tõeline mõnu vaadata Uurali sinetavad mägesid. Eva sõnul on rongisõit Venemaale midagi erilist – elamus. Ja tema mõtted liikusid vägisi aega, mil kaasmaalasi sinna loomavagunites viidi.
“See oli justkui ajalooline reis, mil kogesin ja meenutasin seda, mida tundsid kord paljude vanavanemad,” tõdes ta.
Klounid Ameerikas
Ehk kõige veidrama elamuse osaliseks said klounid Piip ja Tuut Washingtonis. Eesti saatkond osales kultuurivahetuse projektis. “Ja Eestit valiti esindama kaks klouni!” nentis Piip naerdes. Kuid põnevaks läks seiklus hetkest, kui Tuut ja Piip linnaga tutvusid. “Astusime esimesse second hand poodi ja seal mängis eestikeelne plaat,” meenutas kloun nende tollast jahmatust.
Müüja oli aga tavaline ameeriklane. Haide uuris kaupa ja ümises tuttavaid viise kaasa. Suur oli poeomaniku üllatus, kui ta avastas, et klient oskab seda keelt.
Poodnik oli plaadi ise ostnud ja selgus, et ta oli eesti muusikast küllaltki teadlik. See oli Haide jaoks tõeline elamus, et kuuled Ameerikas esimesse poodi astudes oma emakeelt. Sellega veidrad Ameerika seiklused veel ei lõppenud. Klounid astusid üles Kennedy keskuse laval. Etteastet filmiti ja näidati otse-eetris mitmes telekanalis. Ühe numbrina esitas Piip valsi. See lugu sündis siis, kui tal oli kunagi vaja mähkmete vahetamise ajal lapse tähelepanu hoida. Ta puristas suuga ja ümises valsirütmis meloodiat.
Seda sama purinaga valssi on kasutatud ühes Ameerika filmis, kus üks näitlejanna esitab täpselt sama loo. Kloun Piip on üsna kindel, et filmi jaoks saadi inspiratsiooni tema esinemisest Ameerikas.
Kanad ja kajakas
Eva Koff rääkis, et temalt küsitakse sageli, kas ta kirjutab oma lastest või õpilastest. Kuid tegelikult ammutab ta ideid oma lapsepõlvest. “Mäletan ennast lapsena, elustuvad tunded ja see paneb kirjutama,” selgitas kirjanik.
Ammuse elamusena tuli Evale meelde, et ta kardab linde. Ta mäletab, kui ta väikesena koos sugulastega kanalas lindude rõngastamist mängis. Kõik kaaslased keerutasid kanade jalgade ümber rohukõrsi, aga Eva ei julgenud kana isegi puutuda. Samas ei tihanud ta öelda, et ta linde kardab. Kuid see tunne ja hirm on püsinud tänaseni.
Haide lisas kohe, et temalgi oli noorena õudne kokkupõrge kajakaga. Kord trenni minnes nägi ta prügikasti peal suurt karjuvat kajakat. “Ma ei osanud ette kujutada, et nad nii suured on! Tavaliselt joonistataks neid piltidel kahe valge jutina sinise taeva all,” jutustas ta. Sel korral tuli hirmule alla jääda ning teine tee valida.
Õhinaga korraldatud emakeelepäevalt läksid õpilased edasi tundidesse, olles rohkete ja innustavate elamuste poolest rikkamad. Kloun ja kirjanik läksid edasi Adaverre, et sealsetele noortele uusi jutte rääkida.
Mis on Elamusaasta?
*Elamusaasta on kohtumistesari, mille raames käivad loomingulised inimesed koolides rääkimas elamustest, mis on nende identiteeti sügavalt vorminud ja mõjutanud, olgu siis tegemist kunstilise elamusega või millegi muuga
*Esinejaid on alati kaks ning nad on erinevatest loomingulistest valdkondadest
* Elamusaasta eesmärk on rikastada kooliprogrammi nii teemade kui kõnelejatega
*Eesti tuntud loomeinimesed on jaganud oma elamusi juba ligi 3500 õpilasega
*Kokku on projekti poolteise tegutsemisaasta jooksul korraldatud üle 120 kohtumise 65 koolis üle Eesti
Allikas: www.elamusaasta.ee
http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1026957