“Mis on Elamusaasta?”, Jan Kaus, KesKus

“Mis on Elamusaasta?”Jan Kaus, Ajaleht KesKus, Aprill 2013

JAGAMISE OLULINE TEE: Aeg-ajalt on tunne, et praeguses ühiskonnas tunnevad kõik grupid ja kooslused end mõnevõrra kõrvaletõrjutuna. Kas sinna saab midagi parata? Jan Kaus tutvustab projekti Elamusaasta, mille raames loomingulised inimesed koolides lugusid jutustamas käivad.

Aeg-ajalt on tunne, et praeguses ühiskonnas tunnevad kõik grupid ja kooslused ennast mõnevõrra kõrvaletõrjutuna. Majandusinimeste sõnavõttudest on kosta, et nende tegevusest räägitakse liiga vähe (head), kuigi näiteks loomingulistele inimestele võib see jutt tunduda kergelt imelik, kuna neile võib paista kogu ühiskond vägagi majanduskeskne. Arstide ja õpetajate suunalt on kostnud korduvalt signaale, et nende tööd ei osata laiemal pinnal piisavalt hinnata. Rääkimata poliitikutest, tõelistest sotsiaalsetest poksikottidest. Sellise enesetunde leviku taga võib peituda teine probleemidering – üha selgem vajadus võimalikult vara spetsialiseeruda, leida oma konkreetne amet ja kutsumus ning olla selles võimalikult edukas.

Aga kas siin ei peitu juba vastuolu? Tõeline edu tähendaks valdkonna-ülest tähendust ning seda saavutavad tõepoolest väga vähesed. Kas ei tulene praegune poliitiline kriis osalt just poliitika spetsialiseerumisest, paljude poliitikute tundest, et nende spetsiifilist tööd kritiseerivad inimesed, kes ei tunne valdkonna nüansse? Kuigi selline reaktsioon ei pruugi olla alati adekvaatne, on ta sümptomaatiline: kõik tahavad mõistmist, aga sellist mõistmist, mis peab lähtuma arusaamast, et lõplik või täielik mõistmine on võimatu. Umbes nii: „Te ei saa minust aru, sest te ei saagi minust aru saada.“

Kodanikualgatuslik elamusaasta

Aga kas on siis ülepea midagi, mis viitaks sellele, et ühiskond ei koosne ainult oma liistude juurde jäävatest kingseppadest, vaid ka ja eelkõige inimestest? Äkki hakkab tasapisi hägustuma arusaam kõige üldisematest inimeseksolemise põhjustest, sellest, milleks erinevad sotsiaalsed rollid üldse eksisteerivad – ja kuidas nad on omavahel paratamatutes mõjusuhetes? Poliitika organiseerib inimeste kooseksisteerimist, majandus püüab ehitada sellele eksisteerimisele ainelist alust, meditsiini eesmärk on kasvatada ühiskonna füüsilist ja vaimset vastupidavust, kultuur ja haridus püüavad anda kooseksisteerimisele mingit sügavamat suunda ja tähendust. Nii nagu tähendusega pole midagi peale hakata, kui puuduvad sotsiaalsed kokkulepped ning mingisugunegi aineline kindlustunne, pole inimeste füüsiline heaolu ja üldine organiseeritus ilma laiema tähenduseta suuremat väärt.

Praeguse tugeva poliitilise organiseerituse ja materiaalsele heaolule orienteerituse juures võiks siiski mõelda pisut rohkem sellele nähtamatule elemendile, mis teeb ühest inimkooslusest ühiskonna ja annab selle igale liikmele elusolemiseks üldisema tähenduse. Tavaliselt nimetatakse seda kultuuriks, aga kultuur pole sel juhul mitte ainult või eelkõige trükitavate raamatute, korraldatavate näituste, uute lavastuste ja esilinastuvate kinoteoste hulk, vaid viis, kuidas me mõtleme kõiksusest, ühiskonnast ja iseendist, kuidas me tajume maailma.

Kui nüüd vastata loo pealkirjas sisalduvale küsimusele, võiks öelda lühidalt nii: Elamusaasta on kodanikualgatusena sündinud ettevõtmine, mille laiem eesmärk ongi panna noori, elluastuvaid inimesi mõtlema sellele, mida õieti inimeseksolemine tähendab ja sisaldab.

Võime elu tähele panna

Lubatagu täpsustada. Elamusaasta raames käivad loomingulised inimesed Eesti koolides, et jutustada lugusid olulistest kogemustest, mis on nende elu sügavalt mõjutanud või lausa muutnud. Esmapilgul lihtsalt üks haridusprogrammi mitmekesistav vorm, kvaliteetne ajaviide, sisukas, sageli meeldejääv jutuajamine. Kindlasti. Aga midagi veel. Midagi palju rohkemat.

Mida elamus üldse tähendab? See tähendab, et inimese elus on juhtunud erakordseid asju: ta osaks on saanud hetki ja sündmusi, mis on tema meeltesse sügava jälje jätnud ning mis on muutunud märkamatultki osaks tema elust, tema eluloost. Juba elamuse tõsiasi – see, et sellised asjad nagu elamused ülepea eksisteerivad – viitab inimese loomuomasele loomingulisusele. Mingi sündmuse, hetke, mälestuse tajumine elamuslikuna on looming. See omakorda tekitab mõtte, et äkki ongi loomingulisus midagi paratamatut. Ning ehk on ka vastupidi – kui paljud inimesed oskavad näha mingites sündmustest tavapärasest suuremat tähendust, siis loomingulised inimesed suudavad sageli seda oskust teistega tähenduslikult jagada.

Elamuse oskus võib jällegi tähendada, et loomingulisus polegi oma olemuselt miski muu kui inimeseksolemise tähendusega tegelemine. Et inimene pole mitte ainult ühiskondlik roll, kellavärk ja töökäik, vaid olend, kellel on võime elu mitte ainult elada, vaid ka tähele panna, märgata nähtamatuid asju ja seoseid, liikuda n-ö liikumata, minnes mõtetes sajandite ja valgusaastate taha, jääda teiste inimeste sisse. Et tähtis pole mitte ainult ühiskondlik edu, vaid ka inimlik elu, mis ei tähenda ju ainult või eelkõige õnnestumisi, vaid sageli midagi hoopis vastupidist – kahtlusi, eksimusi, ekslemist, üleelamisi, ebakindlust. Nii kaevubki Elamusaasta kõikvõimalike – ilusate, lõbusate, kurbade, uskumatute, põnevate, mõtlemapanevate, aga alati isiklike lugude kaudu inimeseksolemise võimaluste ja põhjusteni.

Tähelepanu, huumorimeel, mõtestamine

Me ei taha muud, kui kasvatada noortega kohtumiste kaudu ühiskonnas empaatia, tähelepanuvõime, huumorimeele, mõtestamise ja eelkõige loomingulise elunägemise osakaalu. Mihkel Mutt kirjutas Postimehes („Eliit peab trotsima uinutavaid müüte“, 15. märts), et kui „ennastunustavalt üksnes kohanemisele anduda, on oht muutuda amööbiks, plastiliseks känkraks, üha kõrgemal tasemel skisoidseks toapoisiks üleilmsete kimääride teenistuses“.

Aga kas pole nii, et kui õppida tundma oma elu elamuslikuna, kui mõelda elust enesest kui elamusest, kus iga hetk võib tõusta ainu- ja erakordseks võimaluseks, siis polegi võimalik mitte mingil moel eluga ennastunustavalt kohaneda?

Jan Kaus on Elamusaasta töögrupi liige.